Pisaraid täis teisipäev.

Our teacher Maie gave me a new nickname :d
Now you can call me "Targutaja" :)

Mul on päris tühi tunne hinges. Muntu on puudu. Ma kogemata jätsin ta koju.
Huvitav, kas ma saan ta lennukisse üles võtta? Kui ei saa, siis ma pean küll neiud Brüsselisse saatma ilma minuta!

Minu enda isiklik Ott Lepland ! Reedel võtame ;)

Esimene ja viimane maailma pikim blogi

Alustaks siis sellega, et me, HK klassiõpetaja eriala I kursus, korraldasime Stiilipeo. Selle korraldamisega oli ka nii palju jamasid, et jube. Aga eks me Vägev Viisik saime hakkama. Vägeva Viisiku all mõtlesin ma ennast, Mari, Priitu, Allanit ja Timo. Koha organiseeris mu nimekaim V kursuselt, nii et, talle ka suured paid. Ma arvan, et kokkuvõttes võime öelda, et pidu läks hästi ja inimestele meeldis. Stiiliks oli "Elu nagu lasteaias". Mõni inimene oli ikka väga palju vaeva näinud, et vaatepilt oli ilus. Mõned pildid lisasin üles poole. Ahjaa, mainin ära ka selle, et pidu toimus 18.märtsil.

O happy day, loenguid järgmine päev polnud ning ma sain hakata kodu poole sõitma, kuna mul algas siis vaheaeg. Nädal aega, kujutate ette. Eks see ole siis Haapsalu klassiõpetajatate eelis teiste klassiõpetajate ees. Igatahes, koju läksin ma Mihkli ja Mariga. St alguses sõitsin nendega Tartusse, olin natuke aega Mari juures ja siis tuli issi mulle järgi ning järjekordne autosõit võis alata. Mainiks ära ka selle, et Maril on väga ilus kodu ja ta ema on ka väga sõbralik. Mari, sul veab, et sul on lahe ema :) mitte, et mu ema ka lahe poleks. Mu ema on teise nurga alt vaadates lahe.

Kui ma koju jõudsin ja kotid nurka viskasin, pikutasin natuke aega ja siis ma magasingi kuni hommikuni. 20. märtsil pidin uuesti minema Tartusse, Tark mees taskus koolitusele. ELO värk. Sandra pani mind kirja kokanduse erialale, sest talle meeldib see ja ta teab ka väga hästi, et ma pole köögiga just väga sina peal. Aga mulle meeldis see teooria koolitus 20.märtsil. Sain natuke aega Sandraga koos veeta. Btw, ta on kõige kallim peale mu venna, ema ja isa. Ausalt. A ei, valetan, vanaema on ka kusagil seal venna ja nende juures. Siis tuleb küll Sandra. Nii väikeselt kõrvalpõikelt tagasi koolituse juurde. Ööbisime Raatuse Gümnaasiumis. See aasta ma lootsin neid "appi mu küüs murdus" tüdrukuid näha, aga lucky me. Õhtul käisin mingi 50 korda poes poistega. Raatuses esines ka ansmbel "Tume" meile. Ma kahjuks sain ainult ühe laulu kuulata, kuna siis tulid poiskad mu juurde, et küsida, kas ma viitsin poodi minna. Ma muidugi ei viitsinud, kuid kuidas ma jätan oma kalli vennakese kuivale ;d. Ennem seda ansamblit toimus meil ka väike fotoshuut Keidi, Sandra ja Elisega. St Keidi vallutas mu kaamera, et orksilakse teha (nimetame neid siis niimodi). Õhtul oli ka mingi disko moodi asjandus, seal panime me Mihkliga veits tuima.Kuna öörahu oli pandud kella 00.00ks siis mina, kui heategija (naer) lasin siis rahval olla tund aega kauem. Vaatasime Sandraga koridori peal Crossroad´i. Sandra kustus enamvähem poole filmi pealt. Ma ajasin ta siis ikka magama ära. Kell 1 hakkasin mina siis tuld kustutama, kuna ma olin ka väsinud ja hommikul oli vaja varakult tõusta, siis karjuti mulle kuskilt pimedast nurgast, et olen ma siis nüüd lahe vä. Loomulikult tundsin ma end lahedana. Ma sain paarkümmend vaenlast endale juurde. Öösel ootas mind väga hea üllatus. 3.55 pidin ma üle saali karjuma, et kas ma pean venekeeles nendega rääkima, et nad vait jääksid. Siis jäi saalis vaiksemaks ja ma sain oma unedemaale tagasi minna.
Hommikul tõusin päris varakult. Käisime söömas Sandraga ja siis suundusime bussi, et Tartu Kutsehariduskeskusesse sõita koolituse praktilise poolt tegema. Me Sandraga tegime mingit hakkliha spageti vormi ning lusikapannkooke. Arvestades seda, et ma pole eriline kokk, siis ma sain päris hästi hakkama, ma loodan. Ega teised söögid ka jubedad polnud. Mulle meeldisid. Kõik söödud ja köök korda tehtud ja nõud pestud saime mingid diplomid ning läksime Raatusesse tagasi. Seal saime ka lõunat ning siis läksime linnapeale. Kujutage ette, et te olete magada saanud mingi 5 tundi ja siis pikad sõidud olid ka selja taga. Ma olin surm väsinud. Sandraga Tiimaris jalutades mul oli palav ja silmad tikkusid lausa kinni. Kui Sandra ja teised olid bussipeale saadetud, siis läksin mina autosse (issi tuli järgi) ja jäin magama. Koju jõudes ma kiskusin riided seljast ning kustusin otsekohe. Ma magasin hommikuni. Selline unekott olengi. Mõned pildid siis ka koolituselt.
Selle udukoguga ma siis lõpetan oma koolituse teema.

Vaheaeg nende neidude seltsis.
Kuna mul oli vaheaeg, siis plaanisin ma esimesed kaks päeva mitte millegi tegelemisega. Teisipäeval oli küll disgolf, kuid ma magasin selle maha ja kuna ilm oli ka selline vine, siis ma poleks tahtnudki õue minna. Kolmapäeval mõtlesin siis mina, et peaks end liigutama hakkama. Panin koduriided selga ning läksin õue ja tegin midagi kasulikku. Vedasin sel päeval oma venna ka õue tööd tegema. Mis ta ikka seal arvuti taga passib päevad läbi. Ennem lõunat läksime õue ja alles õhtul tulime tuppa. Õhtul passisin emaga tv ees, vaatasime supermodelle. Peale modelle läksin ma magama ära. Töö oli minu täitsa läbi võtnud.
Vot see on väga väsitav töö. Neljapäeval tegin veel seda samust tööd. Lõpetasin töö tegemise kell pool kolm. Sättisin valmis ja siis läksin laulma. Ma jäin 2 minutit hiljaks. Põhjendasin ka, et ennem ei jõudnud ja mis te arvate, et Maie sellega rahul oli. No kurat, peale laulustuudio on ka teisi asju millega tegeletakse. Ja kui ma ütlesin talle, et ma tegin kodus töö lõpuni ja alles siis hakkasin tulema, siis ta ütles, et tema jättis kodus kõik asjad tegemata, et tema oma juba poole komest stuudios. No kurat, kes käskis siis pooleks kohale tulla, tulgu ka siis täpselt kell kolm nagu me kõik, siis oleks ta jõudnud oma tegemised võib olla ära tehtud. Igatahes laulmas sain ma jälle suht palju tähelepanu, mis oleks võinud olemata olla, aga no mis teha, ma meeldin liiga palju Maiele.
Reedese päeva veetsin ma jälle laulmas. Kell 3 alustasime ja pool 7 lõpetasime. Suht kurnav on oma nime kuulata peaaegu iga 20 minuti tagant. Aga no ükskord ta peab aru saama, et kalad/veevalaja ja sõnn ei sobi oma iseloomude poolest kokku.
Laupäeva hommik algas ka laulmisega, täpselmalt kell 11-14. Õhtul läksin vanaema juurde sauna. Saunas oli küll hää olla. Üle pika aja. Saunast tulles hakkasin oma asju pakkima vaikselt. Alles öösel ma avastasin, et mul on ka eksam vaja järgi teha. Siis ma hakkasin selle jaoks ka materjali kokku panema.
Pühapäeva hommikul pakkisin mõned asjad veel ja siis võiski järjekordne sõit Haapsallu alata. Mul oli väga kurb meel, et ma ei saanud minna laulukarussellile TGsse. Sandra laulis ka. Tee peal õppisin eluta loodust ja siis Pärnus helistasin Sandrale, et küsida kuidas tal läks. Mul on hea meel, et ta sai edasi koos Deiviga. Lõpuks ometi sai Karl kotti neidude käest. Aga ma ei imesta ka, sest Evald oli žüriis.


Õhtul jõudsin ma siis ka Haapsallu. Toa uksest sisse astudes, nägin et oli Mari juba siin.
Nädal algas eksamiga, loenguid polnud. Alguses oli Mare mu järjekordselt ära unustanud, et ma leppisin temaga aja kokku, aga lõpuks sai ikka eksam tehtud. Eksam oli samasugune nagu algne variant välja nägi. Me olime kunagi ammu selle läbi arutanud ja siis mul oli ikka midagi meelde ka jäetud. Loodame paremat.
Teisipäeval, 30.märtsil saime maateaduse tööd kätte. Kui õpetaja luges hindeid ette, siis ma mõtlesin, et üks F saajatest olen mina. Ja oh üllatust, ma ei pidanudki pettuma. Peale loengut tulin tagasi ühikasse ning siis hakkasin kohe oma filosoofia kodutööd tegema. Sest see oli vaja teisipäeva õhtuks ära saata.
Kolmapäeval oli elusloodus, kus me pidime ka ühed kt tagasi saama, kuid õpetaja polnud neid jõudnud parandada, st need olid tal kooli jäänud ja siis tal läks meelest. Peale elusloodus läksime Mariga laulma. See on mul lemmiktegevus Haapsalus. Alati kui ma sinna koori lähen, siis ma tulen alati sealt positiivselt meelestatult tagasi.
Imestasime veel Mariga ringi vaadates, et lumi on väga kiiresti ära sulanud teede pealt. Et nädal tagasi olid sellised suured vallid teedel, et ei saanud korralikult kõndidagi ja nüüd polnud enamvähem midagi.
Neljapäeval oli siis see kurikuulus filosoofia. Seal tunnis saab alati nalja, kuna seal on üks tüdruk, kes käib III kursusel ja siis tema on ainus kes selles loengus sõna võtab. Tema kõne ja ettepanekud on päris naljakad. Aga mis sellest, iga inimene on omamoodi, eks minagi olen mingil moel imelik inimene. Peale filosoofiat oli praktikaseminar ja siis peale seda saime kodupoole sõitma hakata. Praktikaseminaril saime tuttavaks oma juhendajaga. Me lähme Haapsalu Linna Algkooli vaatluspraktikale. Me juhendaja on väga sõbralik ning tal on isegi orkutis ja facebookis konto. Ta ütles, et ta oli meid kõiki juba üle vaadanud orkutis, et kes me sellised oleme.
Kojusõit neljapäeval oli ikka väga hull. Mari tuli ka minu juurde korraks. Aga ja, see sõit. 140 enamvähem koguaeg sees, tümm lõhkus ning möödasõite oli rohkem kui mitu. Koju jõudsin, siis ma olin õnnelik, et ma elus olen.
Sama päeva õhtul läksin ma ka linna Mihkliga. Sain kokku Cätlini, Väikse ja Lauraga. Kusjuures, ma mõtlesin, et Laura on ülbe inimene vms, aga ma pidin pettuma. Aga selline ma juba kord olen, teen järeldusi. Samamoodi oli ka Lauraga. Ma polnud temaga suhelnud, ainult kaugelt kuulnud ja vaadanud. Tegelikult on ta väga tore inimene. Mul on hea meel, et ma nägin Sortsi. Polnud nagu elupikalt temaga rääkida saanud. Ahjaa, peremeest nägin ka. Ta torises ja jorises küll väga palju. Mingi kell 11 hakkasime siis Mihkliga koju minema, sest ma ei jõudnud enam niisama ka passida ja siis ma mõtlesingi, et lähen koju ära. Koduteel jõudis Mihkel mitu korda peatusi teha. No aga mis siis arvata, kui õlut joonud oled. Kõik tuleb ju välja lasta. Igatahes, me läksime koju täpselt 40 minutit. Me oleks saanud kiiremini ka, kuid ma pidin Mihklit kinni hoidma, et ta auto alla ei jääks, aga kokkuvõttes nalja sai.
Reede hommikul tõusin mina siis üles ja mõtlesin, et kuna on punane, et siis saab puhata, kuid kui oma märkmiku lahti tegin, nägin ma ühte sõna: proov. Ma mõtlesin emaga, et kui Maie tahab endale vist needust peale. Tavaliselt suurel reedel ei lenda lind ka: ema ütleb alati nii.
Arvake ära mida ma laupäeval tegin? Õige .. laulsin järjekordselt. Õhtul õnneks jõudsin sauna ka, aga ma magasin maha "Sind otsides" saate. Kahjuks.
Pühapäeva hommikul magasin ma sisse. Ma pidin minema laulma kella 10ks. St ma jõudsin küll õigel ajal, aga väga unisena. Ma ärkasin kell 9.27 üles tänu sellele, et isa tuli ukse taha koputama, et mul on asjad pakkimata ja et mul on poole tunni pärast laulmine. Maailma kiireim asjade pakkimine ja laulma sõit. Pool 12 tõmbasin mina laulmast tuld, sest Mari buss oli jõudnud Tõrva. Isa ja Mihkel võtsid Mari bussijaama juurest peale ja minu ka kusagilt tee pealt ning sõit Haapsallu võis jällegi alata. See nädalavahetus tundus nii pikk, et jube.
Täna siis oli esimene praktika päev. Kool tundub lahe ja selline armas. Õpetajad tunduvad ka sõbralikud, kuid eks näeb järgmiste kahe nädala jooksul millised õpetajaid nad tegelikult on. HLAst tagasi tulles helistas mulle mu onu, ta tahtis oma asju kätte saada. Ta oli mingi kutiga koos. Ma kahjuks nägu ei näinud, kuid seljatagant tundus ta päris normaalne. Aga mul on hea meel, et oma onu ka korraks nägin.
Nädalavahetusel lähen ma jälle koju, kuna ma pean proovis olema. Õpetaja rõhutas sõnu pean olema. Meil ikkagi Brüsselisse sõit kuu lõpus. Kuu keskel on Helmes ja Sangastes esinemised ka. Et ma pean ikka vormis olema. Õnneks makstakse sõit kinni, sest muidu ma ei käiks nii tihti, iga nädalavahetus, kodus. Eks näis kuidas ma siis reedel koju saan.

Kui väga aus olla, siis ma käin laulmas ainult sellepärast, et ma saan Sandra kõrval istuda ja siis kui Kristi ka proovis on, siis ma saan end laadida tema energilisuse ja positiivsusega. Niiet, need kaks on suhteliselt suure tähtsusega proovides, minu jaoks vähemalt. AITÄH TEILE !
Viimasel ajal oleme Silvia-Helenaga tähelepannud, et Cät on ilmelikuks muutunud. Tema üle on hea koos naerda. Niiet, Silvia, suure tänud ka sulle proovide sisustamisel.

Tahaks juba selliseid ilmasid, siis ei peaks toppima endale jopesid ja salle ja mütse. Ilusat kevade jätku:)

Mul oli pisike kiravahetus ühe isikuga, D´ga, kes kirjutas mulle nii, peale seda kui ma olin orkutis Klaarika pilti kommenteerinud:
"Kui sul orkutis minu kohta midagi öelda on, siis ütled äkki mulle otse? Ja mina isiklikult küll ei arva, et sinagi, preilikene, väga täiskasvanulik oled. Nimelt tuli mul eelmisest aastast meelde seik, kus Tõrva kultuurimajas näidati filmi Detsembrikuumus ja kuidas sina, ise vähemalt 19. aastane juba, minu õe kallal, kes sinu ees istus, vingusid, kui tema ennast natuke liigutada julges. Niisiis ei maksa sinul küll tulla mind kommenteerima ja eriti põnev on see, kui hästi saad sa pubekaealistega läbi, edu sulle, eks ikka tõmbab endaga sarnase mõistusega inimeste poole :)"
Sorri küll, kuid kui sinu elu pole piisavalt huvitav, siis ära hakka teiste elus sorkima. Päris hull värk, kui mingi 18 aastane tüdruk teab lapse kasvatamisest rohkem, kui ühe tütre ema.
Tüdruk, kui sul pole sõpru siis hangi need. Pubekad või mitte, kuid paljudel on rohkem mõistust peas kui sul D. Ja mis sul sellest kellega ma suhtlen. Ja üks asi veel mis jäi segaseks, miks sa hakkad mingi 2008/09 aasta taguseid asju meelde tuletama? Kui ma tahan, et minu elukäikudest kirjutataks mingi eluloo raamat, siis ma palun sult seda isiklikult. Äkki sa tead siis seda ka, mida ma tegin eile või üleeile? Naljakas kuju oled D. Ja btw D, pole sa midagi nii tark kui sa arvad.
Täieliku kirjavahetuse lisan ma kunagi siia juurde.

Gorillasid täis klubi !

Hei, polegi ammu kirjutanud, kuna pole midagi huvitavat juhtunud ja aega pole ka õppimise kõrvalt olnud, kuni eilseni kui Africas käisime Meliita ja Katriniga.
Milline vaatepilt .. ainuke küsimus oli mul, et kes gorillad valla päästis :d
Kohutav millised postitantsijad ja laes rippujad need venelased ikka on. Piisab ühest energia joogist või siis rohkest alkoholi kogusest ja nad on nagu tõeslised šimpansid .. ausalt.

Ma mõtlesin, et võtan end kätte ja lähen mingi aeg Tallinna ja otsin K üles, et temaga siis lõpuks silmast silma kohtuda üle pika aja. Kõik need smssid ja helistamised on juba väga kahtlaseks muutunud. Nagu öeldakse, kõik asjad mis on läbi msni, smssi ja telefoni kõnede tulnud/öeldud on totaalne feik. Seega pean teda siis silmast silma nägema, et lõpuks selgusele jõuda, mis värk siis lõpuks on.

Igatahes, midagi rohkemat nagu polegi. Head õppimist mulle.

Btw, S i miss you!

Leivad tipikastmes tihastele.

Tänane päev on möödunud just kui linnulennul. Hommikul käisime Taebla Gümnaasiumis 2. klassi muusikatundi vaatlemas. Päris lahe oli. Väikesed lapsed on ikka väga armsad. Tunnis nad pidid Eesti hümni peast laulma. Poisid said enam vähem hakkama, 3 salm ei olnud päris peas, aga tüdrukud olid kõik tublid. Ahjaa. Mainin ära selle ka, et tänane äratus oli 6:45, sest Mari läks hommikul veel pessu ka. Taeblasse on Haapsalust 14km ja tunnid algasid kell 8:30. Igatahes, hommik oli väga positiivne, kuna tunni vaatlemine läks hästi - lapsed olid positiivsed - ja Taeblast tagasi tulles paistis päike, mis meie halli argipäeva ellu andis veidike positiivsust. Kell 14:00 algas meil loeng. Eesti keel. Raudoravaga. Märksõnad: uni, veel kord und, 10 minutiline joogipaus, harjutuste tegemine, uni ja ühikasse minek.
Peale loengut ronis Mari narisse ja uinus, magas kella 19:00ni ja siis läksime Kaia ja Kersti soolaleiva peole. Alguses ei tahtnud üldse minna, kuna väsimus oli tekkinud, kuid ma arvan, et see oli meil õige otsus. Esimesena olid sinna jõudnud Liis ja siis Pille. Teisena jõudsime meie. Peale meid jõudsid sinna ka ülejäänud klõp09 omad. Natuke sõime ja siis hakkasime (peale minu, Liisi ja Helini) aliast mängima. Pille, kes ei joonud midagi, ajas imekombel kaks korda järjest šampuse klaasi ümber. Ahjaa, õhtu suursündmus. MA JÄIN WCsse KINNI. Mari naeris laginal ukse taga ja Kersti üritas mind päästa. Mul poleks olnud väga vigagi seal olla, kuna kõik oli ära remonditud ja põranda soojustus oli ka, et külm poleks mul hakanud. Aga ma poleks tahtnud olla Kersti ja Kaia soolaleivapeol tähelepanu keskpunktis. Lõpuks ometi olin mina ka nüüd kuskil luku taga (kui ma kurjaks saan, siis panen ka meie toa ukse lukku, et Mari mind ei sõimaks enam, aga me lahendame selle tavaliselt naljaga). Liis, aitäh koogi eest. See oli imehea!!!


Nüüd siis oleme tagasi ühikas. Kell kümme me juba oleme tuduriietes ja mõtleme magama minekust. Ahjaa. Sööme krõpsu ka. Jube eks ole? Ma ei saa aru, mis meil viga on.

Aga okei, homme on vaja ärgata kell 8 ja btw MUL ON HOMME SÜNNIPÄEV!
PS! Ma saan 20. Kohtav eks :) Ahjaa. Pealkiri on selline, sest .. hmm .. kahjuks ei saa ma teile sellest kirjutada, kuid kui pikemalt tahate teada, peate Mari ja minu tapma :)

Õppisin täna üle järgmise nädala asjad ära. Huvitav, mis mulle küll sisse on läinud? Ma ju ei salli õppimist. Mul on vist midagi viga.

Tutvustan siis teile meie äratuskella. Selle kellaga on meil saanud ikka kõvasti nalja. Esiteks, kui me vajasime endale kella kapipeale, käisime enamvähem terve Haapsalu läbi, et mingi kell leida. Arvake ära, kas pood, kust me selle kella ostsme, oli ühikast 500m kaugusel? Kui vastasite ja, siis on see vastus õige. Igatahes. Kell valitud ja raha makstud, panin ma siis kella oma käekotti. Poest välja jõudes hakkas äkki see sama kell mu kotis plärisema. Jah just plärisema mitte helisema. Kotti raputades sain siis selle ka lõpuks vaikima.
Eile õhtul umbes kella 10 paiku olin ma vannitoas kui Mari hüppas vannituppa ja naeris ning ütles, et kell hakkas lambist helisema. Selle asemel, et kell kinni lülitada tuli tema vannituppa mulle sellest teatama. Nalja kui palju.
Täna öösel kell 3:15 hakkas kell jälle lambist helisema. Okei, tegelikult olin ma natuke süüdi ka, kuna olin kella õhtul kruttinud, kuid ma ei teadnud, et see hakkab öösel helisema. Öösel ei saanud me midagi Mariga aru. Täna õhtul hakkasime arutama seda kella asja ja siis saime ikka korraliku kõhutäie naerda. Ma lausa naersin niimodi, et pisarad olid silmis.
Nüüd vaatame Meeleheitel perenaisi ja kirume oma õppejõudu Tuisku, kes arvatavasti ise ka aru ei saanud mis tööülesanded ta meile andis.

PS! 4 päeva veel

Ma unustasin ära mainida ka selle, et reedel pidasime ühikas Merlin Aani sünnipäeva. Üllatus külaliseks kõigile, isegi sünnipäevalapsele, oli õppejõud A, kes esitles end kui Siim. Sain ka mõne uue inimesega tuttavaks. Mainiks siis ära ka need mõnusalt maitsvad lihapallid.
Kell 23.00 läksid kõik kluppi peale minu, Mari ja Allani. Mina ja Mari ei läinud sellepärast, et järgmine päev poleks meist olnud erilisi õppijaid. Mõtlesime, et kasutame oma aega paremini, kui päeva maha magamisega. Allan ei läinud sellepärast, et meie ei läinud. Ma arvan.

Ahjaa. Kuna täna on pühapäev ja 14 veebruar, siis kõigile, kes loevad head valentiini ka ning Maarja, Helena - palju õnne sünnipäevaks :)

PS! 5 päeva veel juubilar, ainult 5 veel.

Ma mõtlesin küll, et kirjutan siia alles siis, kui midagi huvitavat on juhtunud, kuid ma ei saanud siia jätta kirjutamata, et kui väga ma vihkan õppejõud Tuisku. See, et ta meile mingid töölehed andis teha on enam vähem okei, aga ta isegi ei seletanud meile kuidas neid teha. Ma siin olen nüüd enam vähem kaks ööpäeva mõelnud, kuidas neid teha. Kahju küll, aga ma pole siiani seda välja mõelnud. Kõigele lisaks on veel vaja arvutisse ümber trükkida mingi paarsada vihikulehte eluslooduse jaoks. Ma ei saa aru milleks. Kui mul on olemas vihikus materjal, siis miks ma pean oma vaeseid silmi kahjustama arvuti ekraani ees. Ime ka pole kui mul on varsti pudelipõhja suurused klassid prilliraamidel. Igatahes, ma pidin siia kirjutama (loe: pidin kellelegi kurtma), et kui palju mul on õppida. Jube lausa. Ärge Haapsallu küll tulge. Õpite end lolliks siin.

Kõige selle halli õppmismassi juures oli ka väike tripp Märjamaale, selleks et burgerit süüa ja lumeingleid teha. Mainiks ära siis selle ka, et Märjamaale on Haapsalust nii umbes 70km. Mari nimetas seda sõbrapäeva tripiks. Mõni pilt ka siis siia juurde. Have fun.

S mainis, et ma olen laisaks muutunud. Võta teatavaks S, et ma ei ole just selline järjekindel blogitäitja, et ma kirjutan alles siis, kui on midagi huvitavat kirjutada.

Jätsin eile kirjutamata, et teisipäeval käisime Indreku sünnipäeval, mis toimus nende õppejõu juures, kes elab Haapsalus. Me Mariga oleme ennemgi seal käinud, õppejõu sünnipäeval ning seega olime ainsad, kes teadsid kus ta elab.
Sünnipäevale hakasime minema kella 7 ajal. Me oleks sinna varem hakanud minema, kuid me pidime Kodus ja võõrsil vaatama. Meie lemmik ikkagi.
Sünnipäeva alguses oli niimodi nagu tavaliselt ikka on: poisid ja tüdrukud olid eraldi gruppides. Siis kui juba veidikene vägijooki oli pruugitud, siis ei olnud enam sellist asja, et oleksime olnud gruppidena. Mingi kella 8 paiku tuli meie, klassiõpetajate, õppejõud. Kuna õppejõud on omavahel sõbrad, siis J küsis naljaga, et A saunaõhtud on muutunud huvitavaks. Muidugi tegin ka palju pilte.



Igatahes, pidu oli mõnus, mis siis et teisipäeval.Kolmapäeva hommikul oli meil J loeng ka veel kella 10st. Üles tõusmisega oli veidike raskusi, aga loegusse ma vähemalt jõudsin. Nädalavahetuseks mingeid plaane pole. Reedel peab Merlin Aan ühikas sünnipäeva ja pärast on minek kluppi, aga seeon küsimärgi all, sest me Mariga pidutsesime juba oma pidutsemised teisipäeva õhtul ära. Aga no eks näis.

Jube kui palju meil õppida nüüd on. Mingid töölehed on vaja maateadusest teha, elusloodusest on vaja teha portfoolio, muusikast 2 esseed. Üks essee on teemal "Olla või mitte olla muusikaõpetaja-selles on küsimus?" ja siis teine on kas kontserdikülastus või siis mingi muusikatunni külastus. Ja siiis veel kõige lõpuks on vaja läbi lugeda mingi nõme raamat ja siis teha kokkuvõte sellest. Ma võin öelda, et terve nädalavahetus möödub nina raamatus kinni. Kohutav lihtsalt. Aga ma ei tohiks ka nurisema hakata, sest mis siis saab kui ma olen 3 kursus, siis on ju veel raskem.

Just kaks tundi tagasi hakkas mu toakaaslane oma mp3 otsima. Sinna kuhu ta selle pannud oli, seal enam ei olnud. Ja siis hakkas paanika. Arvake ära, mitu korda ta oma asju kapist välja võttis :d kolm võib olla isegi neli. Lõpuks tuli ikkagi välja, et ta oli selle koju unustanud. Ma muidugi mainisin ka talle, et äkki jäi koju, aga ei, ta ei kuulanud mind. Ikka oli vaja tuba peapeale pöörata.
Homme on muusika loeng. Ootan juba väga, sest see on mu lemmik.
Valev kallike, palju õnne sünnipäevaks :)

Sorri S, et ma Kohtla-Nõmmele ei tule. Loodan, et sul seal väga igav ei hakka ilma minuta.
Btw, 8 päeva veel ja siis saan oma issiga kvaliteetaega veeta ja 20 küünalt tordi pealt ära puhkuda.
Alguses on sellised korralikud pildid, ses suhtes et laud pole ära lagastatud, lõpupoole enam selliseid korralikke pilte ei tulnud. Mõned saunalised jäid ka pildile. Aga neid pilte ma siia küll lisama ei hakka.

Ma olen laisaks muutunud. Järjekordne asi mille ma ette võtan jääb varti soiku. Sorri S aga ma pole ikka selline blogi inimene. Mulle meeldib sinuga rääkida silmast silma. Sinuga veedetud aeg on ju kvaliteet. Anna veel andeks. S, armastan sind ja kohtume laupäeval.

Selle aasta alguses lubasin ma endale, et teen kõike nii, et ma midagi ei kahetseks. Kahjuks asjad päris nii ei ole läinud. Ma olen rääkinud halvasti ja rohkem kahju teinud kui vaja oleks ning nüüd ma kahetsen oma tegusid või ütlemisi. S, palun anna andeks, et ma pole viimasel ajal hea sõbranna olnud. Luban, et proovin end parandada ning olla parem kui varem. Luban, et teen kõik tasa.

Eile kolisin ma oma kursaõega kokku. Põhjuseid on mitu ja kui ma neid siia hakkaks üles lugema, siis ma saaksin sellest ühe väga mõnusa ja intriigide rikka seebika stsenaariumi. Kolimise mõte tuli kell 7. Tunni ajaga jõudsime oma asjad tubadest ümber tõsta.Kui kõik asjad olid korda pandud, siis meil oli selline tunne, et asi on kahtlane. Arvake ära, kas me tõstsime järjekodselt toa ümber. Jaaa. Pärast olime väga väsinud ja näljased. Magama saime umbes kell 1. St Mari jäi siis magama, mina rääkisin msnis K juttu kuni kella poole kolmeni vist. Ma vist ikka ei saa sellest üle, et öösiti magatakse ja päeval aetakse omi asju. Peale pikka puhkust olen ma totaalselt öö inimeseks muutunud.

Täna hommikul oli äratus kell 10, sest Mari tahtis vaadata oma seebika kordust. Loeng algas alles kell 3. Meil polnud üldse tuju sinna minna. Õppejõud hilines 15 minutit. Ta veel õigustas ka end. Loengu käigus sain ma teada, et see õppejõud ei meeldi mulle kohe üldse. Ta on selline üleolev ning väga ülbe. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas õpilased teda sallivad. Nüüd ma võin küll öelda seda, et esmamulje võib olla väga petlik. Vähemalt selle õppejõu puhul.

Ootan juba nädalavahetust, sest siis saab laulma minna ja issiga kvaiteetaega veeta.