Võrkpall on võrratu

Leidsin endale vist uue hobi - võrkpall. Käisin trennis. Alguses ei tahtnud üldse mängida, passisin pingil, aga siis järsku tuli tuju mängida ja siis nii ma pool tundi mängisingi neidude ja noormeestega. Olen päris uhke enda üle. Kuigi käsi oli pärast päris punane ja pöial oli paistes, aga ma olen tugev tüdruk :)
Järgmine nädal lähen jälle ja ehk sellest saab üks rutiinne tegevus siin Haapsalus :) Nii kui nii pole siin midagi muud teha. Laulmas saavad ka käia ainult kuni18aastased.

Helistasin emale ka täna. Suhteliselt kehv on olla, kuid parem kui eile. Homme helistan uuesti, et teada saada, mis toimub.

Nädal on ikka väga väga sitasti alanud. Kella 21 ajal helistas isa mulle. Ehmusin ära, sest tavaliselt ta sellisel kellaajal mulle ei helista. Teade, mille ta mulle edastas, oli päris jube. Aga ma olen tugev. Homme peaks emale smsi saatma ja uurima kas kõik on ikka okei. Vähemalt loodan, et opp pole väga raske ning et komplikatsioone ei teki. Eks näis mis saab.

Aga mis ma ikka oma väga halba elu kurdan, ma olen selle ise selliseks teinud.

Keegi võiks mu tattoo kavandi valmis teha.

Back in dormitory

Olen tagasi ühikas. Ühikas on ikka sama koha peal. Inimesed on muutunud. Mõned paremuse poole, mõned mitte nii väga.

Hetkel on tunne, et üks suur mõnus kallistus kuluks marjaks ära.

Kes mõistab, see mõistab :)

PS! Mingi nõme laul kummitab, millel ma tean ainult meloodiat, aga see laul pole see, mis all on :)