I dare you to dare me :)

Sain just vanaemalt kõne päris naljaka teatega. Selleks, et saaksime kolmekesi (mina, vanaema, onu) sugulastele Uuralitesse külla, peavad nemad meile kutse saatma. Põhimõtteliselt on see nagu sünnipäeva kutse vms. See pole veel kõik. Isik, kelle juures ööbime, tema ühe kuu sissetulek peab olema 7000rbl ühe inimese kohta. See teeb siis 21 000rbl. Õnneks, ta ise viskas nalja selle üle. Ütles, et kui ta ise ei teeni nii palju siis mehe sissetulek on ikka nii palju. Kõik paberimajandus ja värgid on vaja siis viia saatkonda. Õnneks nad ootavad meid nii väga külla, et nad on valmis tegema ükskõik mida, et me kohale jõuaksime. Nad on põhimõtteliselt kõik sugulased kokku ajanud just täpselt selleks ajaks kui me seal oleme. Ja kui aus olla, siis ma natuke kardan ka. Eriti lendamist. Enne Brüsselisse minekut oli ka selline paanika lennusõidu ees et jube. Õnneks oli sel hetkel Cät mu kõrval, kes koguaeg lohutas, aga vaevalt, et sel korral vanaema abiks on, ta sõidab ka esimest korda lennukiga :D

Kui nüüd järele mõelda, siis me oleksime pidanud hakkama paberimajandusega tegelema juba eelmine aasta. Aga õnneks on mul supervanaema, kes saab kõigega hakkama :P

Riskide võtmine

Juhtusin ühe artikli peale "Kuidas sel aastal endasse armuda?".
Leidsin sealt ühe väga huvitava punkti, mis mulle väga meelt mööda oli.
"Nr 4. Riski. Tee sellest aasta, mil võtad rohkem riske, et olla sina ise. Kas oled alati tahtnud proovida mägironimist? Võta julgus kokku ja kutsu oma armas naabrimees lõpuks välja. Oled lõpuks valmis töökohta vahetama? Mine pimekohtingule. Proovi uut roosat huulepulka. Otsi üles oma esimene pinginaaber. Kirjuta luuletus. Ütle valju häälega välja, mida sa 2013. aastal teha tahad. Sa ei tea mis võib juhtuda, kui sa riski võtad."

Niisiis. Sel aastal võtan rohkem riske.

Sellest nimekirjast, mis sinna kirja pandud oli, kohe kindlasti ei kutsu ma oma naabrimeest välja, sest esiteks, on ta minu arvates vana ja üüratult suure kõhuga; teiseks, on ta abielus ja täiskasvanud lastega; ning kolmandaks, ta ei salli meie koeri, vähemalt ta naine. Niiet, jääb ära. Ma välistaks ka oma töökoha vahetuse. Okei, mul küll pole hetkel töökohta, kuid kui tulevikus ma õpetajana tööle hakkan, siis seda ei vahetaks ma küll mitte mingisuguse teise töö vastu. Mis siis, et palk on niru, kuid ma ei läinud õpetajaks õppima palga pärast, vaid ikka sellepärast, et õpetaja töö on AWESOME :p
Mida ma kindlasti tahaksin tulevikus proovida, on pimekohting. Mitte ise minna, vaid kellelegi korraldada pimekohting. Ma ise oleksin vist liiga arg selle jaoks. Jah, tean, ise räägin siin riskide võtmisest ja nüüd räägin nii, kuid see oleks väga suur risk minu jaoks. Täielik ületamine :P

Igatahes, nüüd läheb nimekirja tegemiseks.

Üks küsimus, kallis lugeja: Kas sina läheksid pimekohtingule? Miks?
Jäta oma arvamus/vastus alla kommentaaridesse :)

Hiljaks jäänud aastalõpu meem.

Leidsin selle meem´i netis surfates ühe neiu blogist.

Parem hilja kui mitte kunagi, eks?

Enjoy reading.

Viis head sündmust, mis eelnevast aastast meelde on jäänud:

                                                                                    
Lõuna-Eesti tripp - tüdrukud ja Janar.

Mõtlesime Mirjamiga, et teeme midagi lahedat ja kuna ma polnud juba päris pikka aega kodus käinud, siis niimoodi sündiski meie mõnus tripp Lõuna-Eestisse. Haapsalust alustasime 4kesi: mina, Mimm, Sille ja Annika. Tõrva jõudes mõtlesime, et helistame Jannule ja küsime, et mis tal plaanis ja niimoodi tuli ta meile järgi Tõrva ja siis läksimegi Antslasse. Esimese öö olime Antslas, teise Tõrvas. Tagasi Haapsallu minnes tegime kiire peatuse Toril.
Tegime päris mõnusa reisi endale. Mina igatahes olen rahul. Eriti sellega, et kuna mulle muidu ei meeldi kaamera ees olla, siis see nädalavahetus tahtsin ma koguaeg kaamera ees olla. Okei, oleme ausad, eks alkohol oli ka selles süüdi. 

Kui tavaliselt alustatakse hommikut hommikukohvi või klaasi veega, siis mina alustasin sel nädalavahetusel kõiki hommikuid klaasi alkoholiga. Päris häbi on seda tunnistada. Ausalt on. Kõik läks hästi ning see on üks sündmusi, mis kohe kindlasti meele jääb. 

 Heategevuskontsert „Usun inimeste headusesse“

Kui alguses ema rääkis mulle sellest ja küsis, et kas me ei tahaks „110 protsenti“ga esineda, siis ma kohe mõtlesin, et see oleks tore ja rääkisin ülejäänud crew´ga. Kõik andsid jah-sõna, kuid proovide tegemiseni ei jõudnudki. Kui poisid olid Haapsalus, siis mind polnud ja kui mina olin, siis nemad olid Tartus. Niisiis ma mõtlesingi, et räägin ühe sõbraga, kes laulab väga hästi. Boonuseks oli veel see, et ta mängib kitarri ka. Ta oli nõus. Laulud said välja valitud palju varem, kui korralikuks laulmiseks läks. Normaalselt hakkasime proove tegema vist 3 päeva enne esinemist. Aga me saime hakkama.

„110 protsenti“ kontsert Haapsalu Kuursaalis.

Väikesest naljast sai tõsine asi. Kuna Kevin ja Kaspar oskasid mängida klaverit ja kitarri, siis mõtlesime, et võiksime mingi paar laulu vabal ajal laval esitada. Kui luba läksime küsima, siis omanik ütles kohe, mitte mingisugust paar laulu, ikka tunniajane kontsert. Nii me siis hakkasimegi kokku panema laule ja värke. 
Issand millised olid meie proovid. Alguses ei tulnud mitte midagi asjalikku välja, sest igakord kui asi läks tõsiseks, siis kas mina naersin, Liisi naeris või siis poisid lihtsalt mõtlesid, et laulavad absoluutselt teistsuguseid, mida kavas pole. Nägime päris kurja vaeva, et poisse taltsutada. Igakord kui Kaspar Liisi juurde tuli, siis esimese asjana kas pandi õlled külmkappi või tehti külmkapp lahti selleks, et sealt midagi hamba alla otsida.
Kui keegi peaks küsima, et kas ma muudaksin selle kõige juures midagi, siis ma vastaks, et mitte kui midagi. Kõik need hetked, mis olid ja kõik need naljad ja muud asjad, kõik lihtsalt pidigi nii olema ja välja kukkuma. Jah, me tegime proove poole ööni (vähemalt Liisi naabrid said head ja mitte nii head muusikat nautida :D), kuid peab mainima, et kontsert oli menukas, paljudele meeldis. Kahju, et minu pere ei saanud kohale tulla ja kahju, et videomaterjal pole ka just kõige parem.

Aprillis toimunud Haapsalu kolledži stiilipidu „Cops and robbers“

On päris paljusid asju, mida ma ei tahaks mäletada/meenutada, kuid pidu iseenesest mulle meeldis. Ehk võib olla sellepärast mis peol toimus, lisasingi selle ürituse oma viie sündmuse sekka.

Viimane sündmus, tegelikult seda ei saa nagu üheks sündmuseks kokku võtta, sest selleks on kuursaalis veedetud aeg. Nii tööaeg kui ka vaba aeg. Jah, isegi vabal päeval ma pidin kasvõi korraks läbi astuma. Muidugi, kui väljas söömiseks läks, siis oli kuursaal selleks ideaalne koht. Töötajad said seal 50% alla. Kõik tundus siis nii odav. 

Kõik need kiired ajad - 10 lauda, igas lauas vähemalt 2 või isegi rohkem inimesi. Oh jummel. Muidugi tahtsin, et kõik kliendid oleksid rahul ning et joogid jõuaksid kohe peale tellimuse võtmist kliendini jne. Kirusin, mis ma kirusin, kuid hakkama sain. Ma olen iseenda üle uhke, sest ma suutsin kõikide raskustega hakkama saada. Okei, peaaegu. Iiri ja Vana-Tallinna kohvi lasin ikka teistel teha, sest ma igakord kartsin, et mul ei tule välja vahukoore lisamine vms. Aga augustis ma juba tegin neid täitsa ise, ma lihtsalt pidin :D
Olete proovinud Cosmopolitani koos sidruni nestea´ga? Ma olen. Tänu meie meister katsetajatele Kasparile ja Kevinile. Üllatus-üllatus, see maitses isegi hästi.

+1 sündmus – I kooliastme praktika Lihula Gümnaasiumis.

Olin 5 nädalat I klassi õpetaja Lihula Gümnaasiumis. Absoluutselt mõnusad lapsed. Kõik olid nii nunnud ja toredad ja tublid.  Praktikast saate lugeda varasematest postitustest. Kes muidugi viitsib.

Asjad, mida olen eelneval aastal õppisid:

Sel aastal sain aru, et ma olen täielik issi-laps. Kui isa mulle tähelepanu ei pööra, siis ma olen ikka väga tusane ja ma muutun täielikult teistsuguseks inimeseks. Käitun lapsikult ning loodan sellega isa tähelepanu pöörata. Kolledži ajal helistasin vähemalt korra isale. Saan temaga absoluutselt kõigest rääkida. Kui mul on mure, kui mul on rõõmsaid uudiseid jagada, seega, absoluutselt kõigest. Meie telefonikõned kestavad alati pool tundi või isegi rohkem.

Parem on kuulata teiste muresid kui neid ise kurta. Ma võin küll näida, et ma olen avatud ja seltskondlik inimene, kuid seda ma pole. Ma olen küllaltki kinnine inimene. Eelistan vaikselt omaette nokitseda ning teisi mitte koormata oma muredega. Järgmine kord, kui näed mind kurvana ja küsid, et mis on ja ma vastan, et midagi pole, siis jäta see sinnapaika. Mulle ei meeldi olla nagu avatud raamat. Jah, ma tean, et pool muret on jagatud mure vms, aga ma tunnen, et see ei käi minu kohta. Minu mured, minu probleemid ja ma pean nendega ise tegelema. Olgu need ükskõik kui väikesed või hiiglaslikud.

Kui oled julge ja hakkamist täis, on kõik võimalik.

Oli eelnev aasta selline, nagu sa lootsid?

Iga aasta on erinev. Ma ei oska öelda, et kas ta oli selline nagu ma lootsin, kuid võin öelda, et ma olen rahul.

Milliseid riideid kandsid sa kõige rohkem?

Põhiliselt teksapükse, maikasid, retuuse ja Mihkli dressipluusi (see ajas teda pidevalt närvi ja mulle meeldis teda närvi ajada). Suvel kandsin pidevalt pikka-õhku-mitte-läbi-laskvat-seelikut, beeži-õhku-mitte-läbi-laskvat-triiksärki, valget-suurte-taskutega-põlle ja valget tanu. A ja ei saa ka mainimata jätta jumpsuit´i.

Parim ost sel aastal?

Jumpsuit, mille endale soetasin, oli ka ainus hea ost mille endale lubasin. Noo ja siis korteri üürimine ka, mis küll ei käi parima ostu alla, kuid oli ka üks parimaid otsuseid eelneval aastal.
Üheks parimaks ostuks pean ka kuukulguri ostu. Mis siis, et mina seda ei ostnud, kuid peab tunnistama, vanaema, et see oli päris hea ost.

Millist muusikat kuulasid kõige rohkem?

Kevadel, talvel ja sügisel kuulasin kõike. Minu muusika maitse on varieeruv. Seinast seina. Kui on tuju kuulata karmimat muusikat, siis ma ka seda teen. Mulle meeldib õppimise ajal muusikat kuulata. Avastasin eelmise aasta lõpupoole ühe hea indi-folk stiili viljeleva ansambli Bon Iver. Nende muusika on rahustav ja õppimise kõrvale igati sobilik. 
Suvel oli ainult see muusika, mis läbi Mihkli arvuti kõlaritesse jõudis. Mul polnud sõnaõigust.

Milliseid sarju vaatasid?

The Vampire Diaries, Grey´s Anatomy, Glee, The Voice, The X Factor, Drop Dead Diva.

Millised olid ilusaimad eelneval aastal kingituseks saadud asjad?

Kõik kingitused, mis sain, olid ilusad. Ei hakka ühelegi silti „kõige ilusam kingituseks saadud asi“ külge kleepima. Ja kui väga aus olla, siis ma olen sellest aru saanud, et materiaalsed asjad pole just need kõige paremad kingitused. Iga hea hetk, sündmus, tegu on omaette ilus kingitus, mille inimene saab oma mälestuste pagasisse panna.

Parimad raamatud, mida lugesid?

Pole eriline raamatusõber, kuid avastasin aastalõpus enda jaoks sarja „Minu …“ raamatud. Need on väga head. Soovitan soojalt. Kuna kõik kibelevad sinna soojale maale ära minna, siis hetkel on „Minu Austraalia“ käsil. Tuleb tunnistada, et endal tekib ka tunne, et varsti lähen ka.

Tegid sa midagi, mida sa kunagi varem teinud ei ole?

Laulsin heategevus kontserdil koos hea sõbraga.

Milline oli sinu eelneva aasta suurim õnnestumine?

I kooliastme praktika, töötamine klienditeenindajana nii restoran Soffas kui ka Kuursaalis.

Millele kulutasid kõige rohkem raha?

Pean ütlema söögile, sest 1) veetsin järjekordse suve Haapsalus elades ning 2) minuga koos elas ka vend, kes sõnaotseses mõttes sõi mu vaeseks :P

Mida oleksid võinud rohkem teha?

Oleksin võinud oma raha, mis ma suvel teenisin, kuidagi kasulikumalt ära kasutada. Aga jah pean mainima, et enam ma oma vennaga koos elada ei tahaks. Vähemalt mitte nii, et minu rahakotist läheb kogu raha tema peale.

Lemmik videod eelnevast aastast?

See pole küll eelmisest aastast, kuid ma avastasin selle eelmise aastanumbri sees ning ma vist pole kunagi nii palju ja kõvasti veel naernud kui selle video ajal:

Parimad filmid eelnevast aastast?

Parimaid on väga raske välja valida, kuid üks film, mis mulle igakord pisaraid silma toob oli „A Thousand Words“.  Mulle üldiselt meeldib vaadata vanu filme. Mulle ei meeldi olla selline inimene, et kui film välja tuleb siis ma kohe pean selle ära vaatama vms. Okei, üks film oli. A.J teab :P Kaks head filmi, mida ma uuesti vaatasin oli „Geisha memuaarid“ ja „Eden lake“. Absoluutsed lemmikud.

Uue aasta lubadused

Tavaliselt ma endale uueks aastaks lubadusi üles ei kirjuta, veelgi enam, ma ei anna tavaliselt üldse lubadusi algavatel aastatel. See aasta on teistsugune. Ma luban endale, et ma võtan end kätte ning hakkan oma aega planeerima. Ma usun, et see on päris suur lubadus ja pealegi, see on kõige alus. Eriti puudutab see õppimise poolt.
Samas luban ma endale ka seda, et ükskõik millal või ükskõik kui palju, ma panen igast oma palgast kõrvale pool, et ma saaksin Uuralites oma rahakoti peal olla, mitte sõltuda kaasreisijast (vanaemast), kuigi see kõlab ahvatlevalt, aga EI. Oma raha peab olema.
Järgmise aasta (2014) võtan vastu teisiti, mitte ei ole üksinda kodus, jalad mõnusasti soojas teki all ning pokaal shampusega käes. Järgmine aastavahetus tuleb teistsugune.
A ja üks asi veel, kuid sellest räägin siis, kui tegu on tehtud :)

Head uut aastat :)