Nädal on ikka väga väga sitasti alanud. Kella 21 ajal helistas isa mulle. Ehmusin ära, sest tavaliselt ta sellisel kellaajal mulle ei helista. Teade, mille ta mulle edastas, oli päris jube. Aga ma olen tugev. Homme peaks emale smsi saatma ja uurima kas kõik on ikka okei. Vähemalt loodan, et opp pole väga raske ning et komplikatsioone ei teki. Eks näis mis saab.

Aga mis ma ikka oma väga halba elu kurdan, ma olen selle ise selliseks teinud.

Keegi võiks mu tattoo kavandi valmis teha.