Nüüdsesks ma olen veendunud, et ma olen õnnega koos, et mul lokid on. Ma küll pole enam arvestust pidanud, et kui kaua ma pole sirgendajat kasutanud, kuid ma usun, et ma võin selle nüüd karpi tagasi pakkida, sest ma olen juba ära harjunud oma lokkidega. Mõni päev tagasi ma mõtlesin, et sirgendan juukseid, et vaadata, kas nad on ikka kasvanud ka, kuid mis mõttega ma hakkan end ärritama. Küll nad kasvavad pikaks tagasi.

Arvan, et nüüd peaks hakkama raamatutelt tolmu maha pühkima, sest kaua ma ikka loorberitel puhkan. Pean tõdema, et mul on olnud väga hea vaheaeg siiani. Olen käinud laulmas, S´ga väljas ja olen niisama kodus jalad seinale visanud. 28ndal on vaja teha üks eksam uuesti ning selleks pean ka hakkama õppima. Laupäeval kui Tallinnasse esimesele neidudekoori proovi lähme siis bussis hakkan sellega tegelema.
Kevadsemestri tunniplaan on küll jube. Ma ei tea kuidas ma küll emakeeledidaktika õppejõule ütlen, et ma pean tema loengu asemel olema Viljandis laulupeo ülevaatusel. Ma tean, et see on selline loeng, kust mitte mingi hinna eest ei tohiks puududa. Jube lihtsalt. Pean vist oma koorijuhendajal laskma kirjutada talle, et siis oleks nagu kirjalik luba olemas vms.
Kui väga aus olla, siis ma ootan juba, mil saan minna Haapsallu, mitte et ma õppima tahaks hakata, vaid sellepärast, et siis ma saan näha oma kalleid inimesi, eelkõige Jannet ja Mari. Igatsen väga neid :)

Ahjaa, esmaspäeval sain teada, et ma saan ka Norra kaasa minna projekti raames. Sinna minnakse mingit muusikali tegema vms. Ma olen üliõnnelik, sest 1. seal ma saan natuke oma inglise keele oskust praktiseerida ning võib olla ma isegi õpin seal midagi juurde ning 2. ma saan kvaliteetaega veeta S´ga. Õnneks Norra minek ei mõjuta väga Kolledžit, sest see nn tööreis toimub kevadvaheajal.

Selle vaheajaga olen saanud ka ühe halva kombe endale külge ning selles peaksin ma küll Une Matit süüdistama, sest ta on mind uneliivaga üle kallanud. Hommikuti lihtsalt ei saa üles. Keegi oskab öelda, mis selle vastu aitaks?

Mõni päev tagasi asusin oma tuba laiendama. Võtsin ühe seina maha, mis eraldas tuba ja garderoobi ning see tegi toa ikka palju suuremaks. Nüüd vaja ära oodata Mihklit, kes homme koju jõuab ning ta lubas ka mind aidata veidike. Tulemuseks peaksin saama suurema ja hubasema toa. Vähemalt esialgne plaan oli selline.

Segane jutt väga puhanud inimeselt. Kõiges on süüdi Kolledži poolt antud väga pikk vaheaeg (aga ma ei kurda, tegelikult).