Сто лет не виделись

Kõigepealt pean ma ära mainima, et ma kirjutasin eile siia ühe küllaltki pika sissekande ja see lihtsalt kadus. Aga mis siis ikka. Eks ma siis üritan uuesti, ehk seekord veab.

Viimane kord, kui ma siia midagi kirjutasin, kirusin end ja oma laiskust. Sel korral ma siis mõtlesin, et kirjutan, millega ma vahepeal hakkama olen saanud.

Läbi on saanud kohutavalt pikk sügis semester kolledžis. Tegelikult ma võiksin seda isegi nimetada inglise keele semestriks. Kui nüüd aus olla, siis oli ainult vist 2-3 ainet, mis inglise keeles ei olnud. Nägime ühte õppejõudu koguni 4x nädalas.
Kunagi vist mainisin, et inglise keel pole minu jaoks, kuid ma usun, et nüüd tean miks ma niimoodi arvasin. Esiteks polnud gümnaasiumi inglise keele tunnid üldse mitmekesised ja motiveerivad ning sõnade pähetuupimine oli lihtsalt kohutav.  Tänu kolledžis olevatele inglise keele loengutele olen tähele pannud, et mulle täitsa meeldib see võõrkeel. Ma küll ei hakka nüüd ütlema, et ma tahangi inglise keele õpetajaks saada nagu mõned meie kursuselt, sest ma tunnen, et mu inglise keel pole nii tugev, et seda teistele õpetada. Viimane inglise keele didaktika loengu kokkuvõtvas vestluses tuli välja, et õppejõud loeb mu blogi. Ma lausa ehmusin selle peale. Aga nüüd ma siis tean, et õpetaja oli kaval. Niimoodi sai ta silma peal hoida oma õpilaste tegemistest ja asjatamistest. Genius, just genius.


Kolledži jõulupeol käisin ka sel aastal. Eelmisel aastal jäi vahele, aga ma isegi ei tea miks. Mis ma selle peo kohta öelda oskan. Tore. Pole nagu erilisi emotsioone vms. Ja kõik, kes kuulsid mind saksofoni mängimas, ma pidingi niimoodi mängima. Ausalt :p

Laupäeval, päev pärast jõulupidu, tuli isa mulle järgi, sest juba pühapäeval oli vaja olla Tõrvas. Nimelt oli meie linnal nüüdseks juba traditsiooniks kujunenud heategevuskontserdid "Usun inimeste headusesse", kus meie linna elanikud koguvad raha inimeste toetuseks, kes seda tõeliselt vajavad. See aasta koguti raha ühe isikese tüdruku Cristella jaoks. Algselt pidin ma esinema koos grupiga "110 protsenti", kuid see ei läinud plaanitult. Pakkusin oma heale sõbrale, kel juhtub olevat väga hea lauluhääl ja kitarri mängu oskus, et kas ta ei oleks nõus. Õnneks ta ei öelnud mulle ei. Proove esinemiseks tegime täpselt 2 tundi kahel päeval. Kokkuvõtvalt, meil läks hästi.
Kontserti saab vaadata siit:



Eelmisel nädalal käisin terve nädala laulmas. Iga päev pm poolteist kuni kaks tundi. Küll oli hea. Mul oligi meelest läinud, kui hea on soololaulja olla. Mitte, et mulle koorilaul ei meeldi, aga soolo lauljana on parem.

Vahepeal jõudsin jälle oma juukseid lõigata. Pikkuse jätsin samaks, kuid lasin järku. Loodan, et nüüd hakkavad kiirelt vohama. Kodus saan oma kiharaid lahti hoida, ei pea koguaeg juukseid kinni hoidma. Ehk see aitab ka pikemaks kasvamisele kaasa.


Võtan veel viimast oma puhkusest ning jaanuari alguses hakkan tegelema oma proseminari ja seminari töö teema otsimisega, sest mul pole seda ikka veel. Mitte, et ma olen laisk (tegelikult ma seda olen), kuid mulle ei meeldi teha mingeid uurimistöid. Samas pole ma ka leidnud endale midagi, mis kutsuks midagi uurima. Minu arvates on kõik kõige paremas korras :p Kui teil, kallid lugejad, on mulle midagi soovitada/välja pakkuda, siis olen avatud soovitustele.


Kirja kirjutamisega jõuluvanale jäin ma küll see aasta hiljaks, kuid ega sellepärast kingitused halvad olnud. Järgmine aasta kirjutan juba novembris jõuluvanale kirja nagu ma seda eelnevatel aastatel teinud olen. Materiaalsed asjad ei tundugi enam nii tähtsad. Pigem sooviksin just täpselt seda, millest Michael Buble laulab:


Seniks soovin teile, kallid lugejad, kauneid pühi ning rohkem märkamist enda ümber :)