Imelikud tujud

Väljusime Tartu haiglast ja meie ees kõndis üks mees.
Ütlesin emale: "Veame kihla, et sel mehel on parukas."
Ema seepeale, et ei vea jne.
Ma siis küsisin, et kas ta tahab, et ma tõestaksin seda talle.
Ta küsis siis, et kuidas.
Mina seepeale: "Ma jooksen mööda ja tõmban juustest."
Ema hakkas kõva häälega naerma ja ütles, et nii ei tohi teha.
Ma usun, et ma oleksin seda teinud ka, kui ema poleks takistanud.
Mul oli tol hetkel väga imelik tuju teha mida mul kunagi pole olnud.

Elvas käisime ka too päev. Seal oli ka paar hetke, kus must huumor välja tuli. Ta isegi mõistis mind. Imelik, kuid see oli see päev, kus me mõistsime teineteist vägagi. Seda ei juhtu just väga tihti, sest ma käin kodus kord kuus või isegi harvem. Aga mulle meeldis.

Vaheaeg on möödunud nagu minu vaheajad ikka. Olen palju koduseid töid teinud, vennale pinda käinud, isaga sõnavahetuses olnud. Nagu tavaline koduskäik ikka. Pühapäeval Haapsallu tagasi.

2. november on pubiralli. See aasta lähen isegi rallima. JA ma olen õhtujuht koos kaasrallijate Mari ja Ilmariga. See saab küll lõbus olema.