Lõpetasin just Glee 2. hooaja 3. episoodi vaatamise. Tuleb tunnistada, et see oli pisaraterohke. See tuletas mulle meelde neid aegu kui vanavanaema veel elas, puhaku ta rahus.
Käisin eelmisel laupäeval Kanepis kalmistul temaga rääkimas, et kui väga ma ikka teda igatsen. Nägin teda täna öösel ka unes. Ema ütleb tavaliselt, et see tähendab, et ma pole tema juures kaua aega käinud. Hetkel tunnen ka, et ei veetnud seal piisavalt aega. Kui Tõrva tagasi lähen, siis võtan jalad selga ja lähen otsejoones Kanepisse ta juurde ja istun maha ning räägin talle kõigest mis on viimasel ajal juhtunud. Ma olen hetkel kurb ka seetõttu, sest mul ei ole mitte ühtegi pilti temast arvutis :(


Loodan, et kuuled sinna üles.