Mind pani ja paneb siiamaani imestama see, et mõningad inimesed, kes mind näevad ning suhtlema hakkavad, arvavad, et ma olen hästi avatud, sõbralik ning kõike head veel inimene. Kui ütlen, et nad arvavad täiesti valesti, siis teevad suuri silmi, et mis asja, et see pole küll võimalik.
Räägitakse, et purjus inimese käest saab absoluutselt kõike teada ning, et kõik, mida purjus inimene räägib, seda ta ka mõtleb. Minu puhul on see kõik teisiti. Ma olen kinnine inimene nii kaines kui ka mitte-kaines-olekus. Miks see nii on, sellele küsimusele ma otsin vastust juba päris pikka aega. Eile VIST oli selline tuju, et tahaks kõik lihtsalt südamelt ära rääkida, KUID inimest kellele rääkida, lihtsalt polnud. Üksiku hundi tunne tuleb peale.
Mul on hea meel, et mind usaldatakse ja mulle räägitakse oma värkidest ja särkidest ning ma tahaksin, et ma suudaksin ka usaldada inimesi, kes mulle usaldavad oma asju, aga võta näpust.

Ma loodan, et ükspäev suudan ka mina oma isiklikke asju usaldada. Ma ei tea kaua usalduse võitmisega aega läheb, kuid ükspäev kindlasti.