Kes vana asja meelde tuletab on ajaloo õpetaja.

Olen juba päris pikka hoogu võtnud, et blogisse viimase aja sündmused kirja panna, aga nagu öeldakse, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Selle viimase poolega mul arvatavasti raskusi pole.

23. september oli meil rebaste pidu. Mäletan selle aasta peost kõike, õnneks. Minu jaoks lõppes pidu suure sinikaga põlve peal ja suure muhuga otsa ees. Aga ma ei kurda, sest pidu oli hea.

Pärast pidu sain teada, et alkohol on ikka üks väga võimas sõbramagnet. Peol rääkisin päris paljudega, kuid nädal pärast pidu on kõigil silmad maas. Miks? Ma ei mäleta, et ma oleks midagi halba teinud või öelnud. Aga võib olla ma pole lihtsalt piisavalt meeldiv inimene. Ma tunnen, et ma pole üldse seltsiv inimene, pigem selline endasse tõmbunud ja selline mittesuhtleja tüüpi. Totaalne vastand oma toakaaslasele Marile, kes saab kõigiga igas olukorras läbi. Siin kohal võin öelda, et ma olen selles olukorras arg inimene.

Eelmine nädal oli selles suhtes väga hull, et meil oli maateadusest ja siis elusloodusest väga suur kontrolltöö.

Esmaspäeva põhilause: „Jüri lõikab, Mihkel seob“ Loengus sai nalja järjekordselt, sest mu ees istusid Kristiina ja Victoria.

Kristiina ja ta neli sõpra

Teisipäeva hommikul teatas Heidi meile, et Tuisul on sünnipäev. Kuna meil pidi olema väga suur KT siis me mõtlesime, et kasutame seda sünnipäeva ettekäändena, et me ei peaks KT tegema. Tegime Tuisule sünnipäeva kingituseks selle, et ta ei pea meie jaburaid vastuseid parandama hakkama.

Teisipäeva õhtul hakkasime Mariga õppima eluslooduse KT. Ökosüsteemid ja selle tegurid. Igatahes materjali oli ikka piisavalt.

Ma võin öelda, et ma sain tegelikult selle osa päris selgeks, kuid kui kolmapäeval kontrolltööd kätte sain, siis ma pidin ära surema. Nii raske. Eriti see Ökosüsteemi tegurite osa. Jube lausa. Kui töö lõpetasin, olin mu aju üle kuumenenud. Ma olin enda peale nii vihane, et ma ei osanud midagi. Olin lausa nii vihane, et ma ei istunud peale KT tegemist Mari kõrvale, sest ma oleksin tema peal siis oma viha välja valanud :)

Neljapäeva hommikul sain teada, et meil jääb loeng ära. Siis kiired kõned Annikale, et võiksime hakata varem sõitma. Sõitma hakkasime ikka alles kell 12.15. Polegi kunagi Janarit nii rahulikult sõitmas näinud. Kuni Pärnuni oli minu ja unemati seis 1:0. Pärnus Tõrva poole sõites võttis unemati võimust.

Kohe peale autost väljumist läksin laulma. Nii hea meel oli näha S. Polegi kedagi nii kõvasti ja kaua kallistanud kui teda sel hetkel. Hea oli jälle oma koorikaaslasi näha. Reedel oli meil esinemine TG saalis koos norrakatega.

Laupäeval käisin vanaisal külas, sest tal oli sünnipeäv. Jube lihtsalt kui palju ma seal sõin. Vanaisa muudkui vaaritas ja siis tõstis taldrikule igasuguseid sööke: torte salateid. Sealt lahkudes tundsin end nagu pall, mida peab uksest välja veeretama. Üle pika aja nägin oma sugulasi. Võin uhkusega öelda, et mu suguvõsas on ilusaid inimesi. Randot pole ma näinud ~10 aastat. Jaa, ta on muutunud, ilusamaks. Ma nii enda silmailuks lisan ta pildi ka siia :)

Peale vanaisa juures käiku läksin Kaarlimäele maavanaema ja -vanaisa juurde sauna. See oli küll väga mõnus. Sauna nautisin ikka täie raha eest. Isa vahepeal helistas mulle, et küsida kas jäin sinna elama. Ülihea nagu.

Täna hommikul pakkisin asjad kokku, sest oli vaja hakata jälle Haapsallu sõita. Jube, see tee on lihtsalt nii pikk. Tunnen Marile kaasa, sest ta peab selle teekonna homme hommikul üksinda ette võtma. Ma õnneks tulin Annika, isa ja vanaemaga. Ennem lihulasse jõudmist helistas isa Mihklile, et küsida kus ta on. Kui Mihkel küsis, et kaugel me oleme, siis isa ütles, et haisupommilinnas. No offence, kuid nii see on.

Ühikasse jõudes ootas mind laual üllatus

Täna jõudsime Mihkliga käia ka Uuemõisas, kuna Cärol oli oma tarantli jaoks lambi maha jätnud. Kuid ennem kui me Uuemõisa kõndima hakkasime, nägime väikeseid tüdrukuid liivakastis mängimas. Tavaliselt kui pisikesed liivakastis mängivad ämbrite ja kühvlite ja asjadega, siis need lapsed seda ei teinud. Üks pisike tüdruk võttis liivakastist surnud roti (mis oli ikka totaalselt suur) ja ütles teistele: " Sellega küll mängida ei saa, ta on ju surnud" ning pani selle liivakasti tagasi. Ulme lihtsalt.

Õhtul sai ka nalja päris palju. Janne rääkis, et ta hakkab kolima ning kui ta oma korterit kirjeldama hakkas, siis mul ja Meliital oli küll nalja kui palju. Mingi kella 1 ajal läks Janne minema, kuid järsku tuli ta tagasi ning teatas, et ta jättis püksid maha. Ausalt, ma pole veel nii palju naernud.

Aga olgu, ega siin pikka pidu pole. Lähen ära magama. Kell on ka juba 1.05.

Homme tuleb Mari oma suure nohuga. Loodan, et tal on kaasas mingi skafandri moodi asi, et ta ei nakataks ka mind.

Btw, homme on Kolledži koori esimene proov.Wiiiiii koolon ja täht d

Head ööd :)